Ma olen nii kole, ma ei saa tulla!
Kui palju käib sinu peast päeva jooksul läbi enesekriitilisi lauseid?
Nädal enne teen tütrele moepolitseid. Ta läheb peole ja tormab trepist üles alla, iga kord veendunud, et nüüd on õige komplekt koos.
Kiidan heaks. Mõni minut hiljem lendab ta uuesti alla järgmise kombinatsiooniga, näos suur küsimärk ja mitu grammi kõhklust.
Nädal hiljem on olukord vastupidine. Mina lähen peole ja tema jagab kommentaare. Vanusevahe annab tunda, kuid natuke tekitab siiski kahtlusi enda otsustes.
Olin unustanud, kui keeruline on olla naine, kes läheb peole. Teisele kommentaare pilduda on hoopis lihtsam.
Aga ise oma garderoobi tuustides tekib tunne nagu oleks sattunud mingisse ajatunnelisse.
"Mul ei ole midagi selga panna!"
"Ma olen nii paksuks läinud!"
"See kleit ei sobi üldse mu keha kujuga!"
"Mul ei ole selle jaoks sobivaid kingi! Appi, mul pole üldse sobivaid kingi! Ei, mul polegi kingi, ainult tossud!"
Enesekriitik itsitab nurgas ja naudib olukorda.
Ma tajun teda väga selgelt. Täna saan aru, et midagi on siiski muutunud.
Ma näen ennast kõrvalt ega lähe tegelikult selle draamaga kaasa.
Jõuan juuste lehvides rongi peatusesse ja kontrollin telefoniga soengut, oeh...
"No mis kasu sul sellest juuste keeramisest oli, vaata, mis tuust sa oled!"
Telefon piiksatab ja näen sõbranna sõnumit:
S: "Ma olen nii kole, ma ei saa tulla!"
Mina: "Just"
S: "Ausalt!"
Hetk pausi ja siis:
S: "Mul on nii kuu nägu, pane sirkel keskele!"
Mis meil viga on? Miks me ei suuda ennast nautida? Tegelikult isegi lihtsalt aktsepteerida. Miks meil on vaja heidelda selles lõputus enesekriitikas?
Tegelikult ajab naerma, sest samal hommikul kleepisin-lõikusin Enesekriitika veebikoolitust kokku.
Oeh, ikkagi inimene.
Igatahes, leiad mu enda elust tulnud praktilised õppetunnid ning tööriistad siit:
https://katrinalujev.thinkific.com/courses/enesekriitikaabc
Kiidan heaks. Mõni minut hiljem lendab ta uuesti alla järgmise kombinatsiooniga, näos suur küsimärk ja mitu grammi kõhklust.
Nädal hiljem on olukord vastupidine. Mina lähen peole ja tema jagab kommentaare. Vanusevahe annab tunda, kuid natuke tekitab siiski kahtlusi enda otsustes.
Olin unustanud, kui keeruline on olla naine, kes läheb peole. Teisele kommentaare pilduda on hoopis lihtsam.
Aga ise oma garderoobi tuustides tekib tunne nagu oleks sattunud mingisse ajatunnelisse.
"Mul ei ole midagi selga panna!"
"Ma olen nii paksuks läinud!"
"See kleit ei sobi üldse mu keha kujuga!"
"Mul ei ole selle jaoks sobivaid kingi! Appi, mul pole üldse sobivaid kingi! Ei, mul polegi kingi, ainult tossud!"
Enesekriitik itsitab nurgas ja naudib olukorda.
Ma tajun teda väga selgelt. Täna saan aru, et midagi on siiski muutunud.
Ma näen ennast kõrvalt ega lähe tegelikult selle draamaga kaasa.
Jõuan juuste lehvides rongi peatusesse ja kontrollin telefoniga soengut, oeh...
"No mis kasu sul sellest juuste keeramisest oli, vaata, mis tuust sa oled!"
Telefon piiksatab ja näen sõbranna sõnumit:
S: "Ma olen nii kole, ma ei saa tulla!"
Mina: "Just"
S: "Ausalt!"
Hetk pausi ja siis:
S: "Mul on nii kuu nägu, pane sirkel keskele!"
Mis meil viga on? Miks me ei suuda ennast nautida? Tegelikult isegi lihtsalt aktsepteerida. Miks meil on vaja heidelda selles lõputus enesekriitikas?
Tegelikult ajab naerma, sest samal hommikul kleepisin-lõikusin Enesekriitika veebikoolitust kokku.
Oeh, ikkagi inimene.
Igatahes, leiad mu enda elust tulnud praktilised õppetunnid ning tööriistad siit:
https://katrinalujev.thinkific.com/courses/enesekriitikaabc